est   eng   rus   fin   ger   fra   swe 
 Muuseum  Hobuveski  Köismäe torn  Programmid  Vermimine  Ekspositsioon  Pildid 
Arhitektuurist

Dominiiklaste kloostri kompleks asub all-linna lääneosas, Vene tänava ja linnamüüri vahel. Klooster asutati 1246, selle ehitiste algne kuju ning ka kogu ehitustööde käik pole täpselt teada. Kloostrihooned paiknesid ümber nelinurkse sisehoovi, mida lõunast piiras kirik, ülejäänud kolmest küljest aga kahekorruselised klausuurihooned, mis said oma lõpliku kuju enamikus 15. sajandil. Kompleksi kuulus veel Vene tänava ääres paiknev trapetsikujuline viljaait, millel oli viie teravkaarse petiknishshiga kõrge viil ning kaks ümarkaarset väravaava. Klausuuri läänetiivas asusid magamisruumid, põhjatiivas aga vana ja uus refektoorium (söögisaalid). Vana refektoorium paiknes põhjatiiva idaosas ning ta oli kaetud kuue tähtvõlviga, mis toetusid kahele kuuetahulisele sambale. Ristikäigust läks vanasse refektooriumisse rikkalikult profileeritud teravkaarportaal (säilinud). Uus refektoorium paiknes põhjatiiva keskosas ning see oli kahelööviline ning nelja travee pikkune võlvitud ruum, mis rajati 15. sajandi keskpaigas. Uue refektooriumi mõlemas külgseinas asetses neli teravkaarset akent. Klausuuri läänetiivas paiknevad raamatukoguruum, kapiitlisaal ning käärkamber. Kapiitlisaal on ruudukujulise, 7.7x7.9 meetrise põhiplaaniga ning on 16. sajandi alguses ümber ehitatud, mil ta kaeti ühe lameda roidvõlviga. Sisehoovi lääne, lõuna- ja idaküljed olid ääristatud võlvitud ristikäikudega, mis idatiivas olid kahekorruselised, mujal aga ühekorruselised. Ristikäikude hoovipoolsed seinad olid varustatud kontraforsside ning teravkaarsete ehisraamistusega akendega. Lõunapoolse ristikäigu pikendus ulatub läänes viljaaidani. Algselt paiknes ristikäik arvatavasti ka põhjaküljel, kust see aga lammutati seoses uue refektooriumi ehitamisega. Kloostrikompleksi võimsaim ehitis oli kahtlemata selle lõunaosas paiknev kirik, mis valmis oma lõplikul kujul arvatavasti 14. sajandi teisel poolel ning oli keskaegse all-linna pindalalt suurim kirikuhoone. Kiriku pikkus koos koorilõpmikuga oli 67.7 m, laius 18.5 m, pindala aga 1219 ruutmeetrit. Kirik oli ehitatud kolmelöövilise kodakirikuna ning sisaldas kaheksa traveed. Kiriku kesklööv oli külglöövidest ligi kaks korda laiem ning oli tõenäoliselt kaetud tähtvõlvidega, millede kõrgus oli kusagil 22 m ringis. Kiriku piilarid olid arvatavasti neljatahulised, neist ühe alaosa on säilinud. Kiriku idaosas asus viietahuline koorilõpmik, mis oli kesklöövi laiune, selle nurgad olid varustatud kaheastmeliste kontraforssidega. Kiriku pikihoone kolme idapoolse travee alla oli ehitatud neljalööviline ning kuue traveega kelder, millest tingituna asus kiriku idaosa põrand ülejäänud kiriku põrandast 1.5 m kõrgemal. Kiriku aknad olid teravkaarsed, keldri aknad aga ümarkaarsed. Kiriku kagunurgal asus väike neljatahuline torn, milles paiknes keerdtrepp, mis viis ka võlvipealsele. Torn ei küündinud arvatavasti hoone viilust kõrgemale. Väga tähelepanuväärsed on kiriku lääneseinas asetsevad kaks 14. sajandi algusest pärinevat teravkaarportaali, mis on säilinud. Neist suurem paikneb kesklöövis, väiksem aga lõunalöövis. Väiksem portaal on kaheastmeline ning Tallinnale erandlikult astemlise talumiga. Suurem, peaportaal, on palestikuosas neljaastmeline ning arhivoldis viieastmeline ja varustatud Tallinnale omaselt sirge, ornamentaalse talumiga. Kirik oli keskajal väga rikkaliku sisustusega, sellest on tänini säilinud ainult kaks tiibaltarit ning arvukalt hauaplaate. Kloostri tegevuse lõpetas 1525 reformatsioon, misjärel selle hooned jäid linna kasutada. Kloostrikirik hävis 1531. aastal tulekahjus, tekkinud varemete sisse ehitati juba 16. sajandi lõpul mitmesuguseid puithooneid. 19. sajandil varises kokku suur osa kiriku põhja- ja lõunaseinast. Need laoti oma alumises osas uuesti üles, kusjuures varemete idaosa sisse ehitati seejärel kivielamud. Kiriku lääneosa müürid lammutati 19. sajandi lõpul madalamaks ning ehitati laoruumiks. Kiriku põrandas paiknenud arvukatest hauaplaatidest viidi osa Rocca al Maresse, osa on aga müüritud kiriku uuesti üles laotud lõunaseina. Klausuuri põhjatiivas paiknenud uut refektooriumit kasutas 18. sajandil kool, misjärel see anti rooma-katoliku kiriku käsutusse. Mainitud tiib koos kahe refektooriumiga lammutati 1841-44 seoses uue neogooti stiilis rooma-katoliku kiriku ehitamisega. Selle rajamisel kasutati ümberehitatult ära uue refektooriumi põhjasein ning ka muid kloostriehitiste osi, viies selle lõunaseina aga senisest rohkem lõuna poole, kitsendades sellega keskaegset kloostrihoovi. 1920 ehitati selle kiriku läänefassaad ümber klassitsistlikus stiilis, sellega seoses lammutati aga ka suur osa klausuuri läänetiivas asunud dormitooriumi ruumidest. Vene tänava ääres paiknev kloostri ait on säilinud, kuid seda on korduvalt ümber ehitatud, viimati 1938. aastal. Selle tagajärjel on lammutatud seda krooninud keskaegne petiknishshidega viil ning suurem osa algseid vahelagesid ja aknaavasid. Säilinud on aga aida ümarkaarsed väravaavad koos neis asetsevate 16. sajandist pärinevate puidust võreväravatega. Kloostri ristikäikude osad ning klausuuri hästisäilinud idatiiva ruumid restaureeriti ja konserveeriti 1954-65. Ida- ja läänepoolsete ristikäikude akende raidraamistikud restaureeriti, varisenud lõunapoolse ristikäigu säilinud müüriosad konserveeriti. Kogu kompleks kohandati Linnamuuseumi filiaaliks, kus eksponeeritakse keskaegse Tallinna ilusaimaid raidkive. Algkujule lähendati ka kloostri viljaaida fassaadi, kus mitmed keskaegsete avade raidpiirded vabastati krohvist. Kloostrikiriku lõunamüüri äärne ala on tänapäeval kujunenud vanalinnale omapäraseks Vene ja Müürivahe tänavat ühendavaks kitsaks Katariina käiguks, kust on jälgitavad kiriku säilinud osad. Käiku katavad tänapäeval mõned raudbetoonkaared, et hoida ära uusi varinguid. Mainitud käik on huvitav veel selle poolest, et selle ka selle lõunaseina moodustavad põhiliselt 15-17. sajandil rajatud ning enamikus algkujul säilinud Vene 12 hoovielamud, seega loob see käik tõelise keskaegse miljöö. Kloostrikirikust on tänaseks peale kahte portaali sisaldava lääneseina säilinud veel osa lõunamüüri idaosa koos kolme tugipiilari osadega, tolleaegsete aknaavadega ning kagutorni alumise osaga, samuti osa põhjaseinast. Lõunamüüri lääneossa, mis ehitati 19. sajandi keskpaigas pärast varingut uuesti üles, on müüritud osa kiriku põrandast pärinevaid hauaplaate. Säilinud on ka kiriku koorilõpmiku müüride alumised osad, kuid need on hilisemate ehitustega pea täielikult varjatud. Enamik kiriku säilinud osi on vaadeldavad Katariina käigust.




Kloostri juures oli muuseum
Arhitektuurist
Kloostrist